Tuesday, July 14, 2015

YES ja The End




ma istun praegu omas kodus, omal diivanil, Eestis.
Hullumeelne, et üks aasta ongi selja taga, kõik on nagu enne. või noh, enam vähem nagu enne.
Olen praeguseks tsipa üle nädala juba Eestimaa pinnal tagasi olnud ja kui päris aus olla, siis väge imelik on tagasi olla. Nagu oleks laagris käinud nädalakese, pole üldse kohale veel jõudnud et tulin just Saksamaalt tagasi. Kui eelorientatsioonidel jne räägitakse, et see aasta läheb ruttu, siis uskuge seda. See aasta möödus niivõrd kiiresti, aga tagasi vaadates sai nii palju asju korda saadetud. Kuhu see aasta küll kadus nii ruttu??

Kuid lähen ajast paar nädalat tagasi, viimane nädalavahetus oma Saksakodus.
Tegin pisikese lahkumispeo paari klassikaaslasega, umbes 20 oli meid kokku. Grillisime ja chillisime. Nii vahvad inimesed ikka, uskumatult armsad ja soojad. ALguses poleks osanud ette ka kujutada, et just NEED inimesed saavad minu sõpradeks. Sain neilt paar armast kinki ka ning oli uskumatult mõnus õhtu. Ainuke asi mida ma kahetsen on see et ma pole suur pildistaja. Kui on seda sorti pidu, siis ma ei käi telefoniga terve aja ringi ja ei pildista kõike, niiet kahjuks on sellest üritusest ainult mõni pilt. Lõpus avastasin, et mõne sõbraga ei teinud terve aasta ühtegi pilti, kuid pole hullu, järgmine aasta korvan selle vea :D
üks parimaid inimesi tervest aastast, Lisa
Alina ja Elke
Matthias ja Kim



mu lemmik Eva
Caro ja Matthias
Deike, Rebecca, Charlotte, Ute ja Kimiga diskooool





Kuid enamuse viimasest nädalavahetusest veetsin ikka perega, käisime söömas ja lihtsalt veetsime aega koos. Tohutult vedanud mul ikka selle perega, uskumatult ilusad inimesed!! Raske väljendada oma tänulikust neile selle aasta eest.


Pakkimine oli ka selle nädalavahetuse põhiline teema. Tervet aastat oli ikka tohutult keeruline kohvrisse mahutada. Eestist tulin ma Saksamaale ühe suure kohvri ja seljakotiga, tagasi tulin ma aga kahe suure kohvri ja kahe suure seljakotiga. Ma ei tea kuidas mul neid asju nii palju juurde tekkis, aga suur talvejope ja saapad jäid Saksamaale maha, sest füüsiliselt lihtsalt ei mahtunud enam :D

tundus hea idee, et tõsta kõik riided kapist ühte hunnikusse, ronida selle alla ja teha pilti.


Kuid 29.juuni hommikul oligi aeg hüvastijätta perega. Sõitsime bussipeatusesse, kus nägin ka kõiki teisi YFU inimesi juba ootamas ning tuligi öelda 'Hüvasti'
Me kõik teadsime et näeme varsti jälle, sest Tallinn-Bremen on kõigest 1,5h kaugusel lennukiga. Kuid sisetunne oli ikkagi veider. Ma tean et mul ei teki sellist elu enam mitte kunagi Saksamaal. Ma tean et selline olukord jääb tõesti viimaseks, ja edasipidi on kõik hoopis teine. Kuid minu välike mõistus sellest aru ei saanud. ikka veel pole aru saanud, et ma ei näe neid inimesi vähemalt järgmised 12 kuud. Sõpradega oli sama lugu, ma ei poetanud ühtegi pisarat kui nendega hüvasti jätsin. Tundus nagu oleks lihtsalt 'Tšau' öelnud ja siis esmaspäeva hommikul jälle kõiki koolis näinud. 
Eestis lahkuda oli kergem, sest ma teadsin, et tulen 11 kuu pärast tagasi ja kõik tähtsad inimesed mu ümber on alles (enam vähem kõik lol) 
kuid siit minnes on asjad teisiti, sest sinna klassi ma ei satu enam kunagi tagasi, sinna seltskonda ma ei satu kunagi tagasi, vähemalt mitte nii nagu sel aastal.
kõik sellised faktid muudavad olukorra mu peas väga keeruliseks.


Kuid perega hüvasti jättes tuli küll pisar silma, siis muutus asi tsipa reaalsemaks, et nüüd ongi kõik, vsjo.
Astusin siis bussi ja sõitsime umbes 10 inimesega Hamburgi poole, kust võtsime hulgaga võpe veel peale ja järgmiseks peatuseks oligi Berliin, või täpsemalt Werbellinsee, või siis veel täpsemalt YES!!!


perega viimane pilt :(

YES ehk The Young Europeans' Seminar on üks SUUR 5 päevaline seminar, kuhu tulevad kokku kõik euroopast pärit vahetusõpilased kes käisid vahetusaastal euroopas. Ehk lihtsalt, kõik YFU eurooplased euroopas. Seminaril oli kokku üle 640 inimese, millest vahetusõpilasi oli umbes 500. Kujutate ette seda rahvamassi, kõiki neid õpilasi kes kogesid sarnast kogemust nagu sina terve aasta. Nii võimas!!!
Eestlastega oli täitsa teine teema, eestlased on ikka segased, eiriti kui neid on 40 ja nad pole ühtegi teist eestlast terve aasta näinud. Kõige rohkem oli YESil sakslasi, neid oli üle 150 vist. Kuid teisel kohal olidki eestlased, meid oli siis täpselt 40 ning lisaks kolm mega ägedat tiimerit, kes meid juhendasid ja meie nö järelvaatajad olid. Neilt saime seda õiget Eesti huumorit kohe tunda, ma ikka armastan eesti inimesi, nii vahvad :D
Kuid enamuse aja seminarist olimegi teiste eestlaste seas ja meie grupp oli kuidagi väga ühtse meelega.
Kuid mida me tegime seal seminaril?
YESil on iga aasta mingi kindel teema, see aasta oli Human Rights in a Digitalized World. Kuulsime erinevaid lugusid seoses selle teemaga ja tegime ka erinevaid töötubasid. Nagu ma ühe vahetusõpilase blogist lugesin, siis ma polnud ainuke, kelle arvates see teema oli hea, ning eriliste külaliste poolt antud kõned olid head, kuid ülejäänud teostus andis soovida. Kuid peale selle tegime me ka palju teisi asju YESil.
Näiteks, oli meie suure seminari ala kõrval ka tohutu järv. Käisime seal iga päev ujumas, sest ilmaga vedas meil tohutult. Selle suve 5 kõige soojemat päeva ja meie saime neid terve aja nautida ujudes ja päevitades. Mängisime ka võrkpalli ja seal oli veel lisaks palju vabaaja tegevusi, niiet kunagi igav ei hakanud :D
Õhtuti võttis aset ka YESi Lounge, kus oli võimalik õlu osta ja muusikat kuulata, umbes kella 2 paiku hakati meid vooditesse ajama, ega me väga minna küll ei tahtnud. See muutus meil lausa mänguks, et põgeneda tiimerite eest, kes meid taskulampidega taga ajasid :P
Iga õhtu toimus selline rahulik YESi Lounge, kuid viimasel õhtul oli üks suur YESi pidu. Ning see kestis küll hommikuni, meile lausa öeldi, et ärge magama minge kuna hommikul hakkame bussiga ju Eesti poole sõitma ning 30h bussisõitu on ideaalne võimalus järgi magamiseks. Ütleme nii, et kui iga õhtu magada 4h ja siis üks öö täitsa vahele jätta, siis on mida järgi magada. KUID, bussis magamine ei aidanud, Eestisse jõudsime ekstreemselt väsinuna ja magamate nägudega.
Bussireis oli üldiselt üsna vahva, räägiti et see on kohutav, kuid nalja sai ka natukene (vähemalt seni kuni me totaalselt üleväsinud polnud) laulsime laule ja magasime enamuse ajast.
süüa saime ka korralikult, McDonaldsist ja kuskilt Poola poest :D
Tiimerid tegid meile eesti teemalise viktoriini ja muid põnevaid asju. Ning järsku olimegi Läit-Eesti piiri ääres
Arvasin küll, et see piiri ületamine pole miskit erilist, Eesti näeb välja nagu Läti ju, ei ole suurt erinevust.
Kuid kui me piiri ületasime ja sõitsime sildist 'EESTI VABARIIK' mööda ning üks tiimeritest lausus 'Tere tulemast koju!' vot siis hakkasid küll pisarad voolama. Ma ei teadnud kui väga ma tagasi tahtsin tulla, enne seda momenti. Ning kuna ma nägin bussitäit eestlasi nutmas, siis see ei aidanud ka väga.

Kuid õnneks on hästi palju vahvaid pilte hästi vahvate inimestega!



üks super vahva soomalne Ruusu!!!<3

(see pilt võitis kogu seminari parima pildi auhinna!!!!!!)


Johanna <3

peale viimast ujumist reedel kell 6 hommikul 





Alina ja Linell

Alina, Hegle ja Johanna

soomlane/eestlane/venelane/sakslane Alina






grupp, kellega alustasime augustis koos keelelaagris ja nüüd oli meie pisikene reunion <3
kõigi eestlastega tehtud grupipilt, kus kõik eestlased peal ei olnud ja millest paljud ei teadnud, kaasa arvatud mina ....


üks väheseid pilte veekogust


enamus lasid oma riigi lipule teistel allakirjutada


mu mõmmibeebi <3




Ning siis olimegi Tallinnas tagasi ja enda peret nähes hakkasid jälle pisarad voolama.
ja nüüd ma olengi siin
mu vahetusaasta on läbi
elu Eestis läheb täiel rinnal edasi, nagu polekski kuskil välismaal elanud terve aasta

kuid ma ei oska oma emotsioone või tundeid siin kirjeldad seoses oma vahetusaastaga, ma veel ei oska öelda, mida ma sellest õppisin ja kuidas ma arenesin. Kuid ma tean et ma pole see Kersti, kes ma olin aasta tagasi.
See aasta oli üks võrratu kogemus, kuid samas väga raske, üksik ja stressirohke. Kuid praegu tagasimõeldes, oli see seni mu parim otsus üldse!! Ei vahetaks seda aastat mitte millegi vastu.
Ei oska kuidagi lõpetada seda peatükki oma elus.
Mul on hea meel, et peale mu vanemate luges veel keegi seda blogi siin, sest terve aasta peale on kõvasti üle 8000 vaatamise. Poleks arvanud et nii paljusid tegelikult ka huvitas mis ma siin korda saatsin :D

Aitäh neile kes lugesid, 
aitäh neile kes olid toeks raskematel hetkedel,
aitäh neile keda ma võin tõelisteks sõpradeks kutsuda
ning aitäh sellele vahetusaastale

Thursday, June 25, 2015

Juno




Kiira tagasivaade esimesele suvekuule Saksamaal.
Koju tagasisõidu, hüvastijätu ja YESi kohta teen eraldi postituse umbes nädala pärast, kui juba Eestimaa pinnal viibin. Hullumeelne, et aeg on otsa saamas, viimased 3 päeva jäänud siinsete sõprade ja perega.

Kooliga olen ühelepoole jõudnud tänaseks, viimased kaks päeva koolis - esmaspäev ja teisipäev- olid kohati naljakad. Alustades esmaspäeva esimesest tunnist. Ma vist olen seda siin maininud ka, et igal hommikul loeb esimese tunni õpetaja väikese palve. Sel päeval tänas õpetaja ka minu kohalolekut ja soovis mulle kõike kõige paremat tulevikuks oma hommikupalves, mis oli tohutult armas temast.
Kuid igas järgneva tunni alguses teatas keegi kõva häälega õpetajale, et mul viimane saksa keele tund või viimane matemaatika jne. Enamasti tegid seda poisid, lootes et tund jääb ära ja me teeme miskit põnevat kõik koos. Kuid enamasti see ei õnnestunud :( Välja arvatud religiooni tunnis, kus me läksime kogu klassiga jäätist sööma kohcikusse, sest mul oli viimane religiooni tund :DDD Sellist nalja iga päev Eesti koolides ikka ei näe, kuid vähemalt viimased koolipäevad olid vahvad :D

Kuid miks ma kolmapäev-reede koolis ei käi? Meil on nimelt praegu Bremenis toimumas Special Olympics, see tähendab et toimub olümpia sarnane spordiüritus inimestele kellel on kas mingit sorti puue või haigus, mis ei võimalda võistelda tipp-tasemel sportlastega. Ning selle ürituse raames on meie kooli 11.klass vabatahtlikena abis. Aitame igapäev umbes 3-6h erinevate sspordialasid läbi viia või siis toitlustusega.
Kolmapäeval olin mina näiteks programmide jagaja, neljapäeval aga viisin läbi pisikest võistlust, milles saavad osaleda pealtvaatajad ja kõik kohale tulijad kes tavalistest spordialadest pole võimelised osa võtma.
Tohutult vahvad on need kaks päeva olnud, inimesed on uskumatult toredad ja armsad siin. Kui päris aus olla, siis mu nägu natuke valutab selles naeratamisest, kuid see on ainult head sorti valu :D Homme päeval tegelen ka sama alaga nagu neljapäeval.

Nädalavahetused on ka enamasti sisutihedad olnud. Eestlastega tegime ühe mõnusa nädalavahetuse Juuni alguses, ilm oli ka hästi mõnus ja soe niiet saime palju päikest ja vedelesime niisama ringi.
Käisin ka perega ühel laupäeval veesuuskadega sõitmas. Ma pole kunagi seda proovinud, niiet esimesed paar korda ei saanud absoluutselt hakkama, kuid lõpuks sain trikki kätte ning lõpuks oli tohutult vahva kogemus :D
Kuid igal heal asjal on ka halvem külg, nimelt teisel kattel vette minna sain ootamatu hoobi vastu nägu tõstukiga. Ning sellest kujunes välja ilus sinikas umbes kaheks nädalaks. Esimesed 2-3 päeva oli korralikult paistes ka kogu silma ümbrus kuid siis kujues sellest välja ainult lilla laik. Koolis tekitas mu sinine silm korraliku draama, kuid õnneks vedas mul, oleks võinud palju hullemini see õnnetus lõppeda.

Egas mul miskit põnevat enam rääkida polegi siin, nädala pärast istun juba bussis suunaga Tallinna poole. AHJAAA mu tagasituleku aeg muutus pisut, paberite järgi oleme tagasi kell  16.30.

this just got really real











Bremenis toimus ühel nädalavahetusel tänavafestival, kus paljud tänavakunstnikud esitasid tantse ja  muid naljakaid etteasteid


ei, mu silma all ei ole vari vaid sinikas

Special Olympics
Skeeeeennnn
Eppppppppp
Sken ja Epp